IT-tugilahendused Eestis: Tehnoloogiline lahendus või erivajadusega inimese abivahend?

IT-tugilahenduste valdkonna otsustajana Eestis seisame silmitsi oluliste küsimustega seoses nende tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Kas seda tuleks käsitleda traditsioonilise tehnoloogilise lahendusena, nagu kettad, klaviatuurid ja kuvarid, või kui abivahendit erivajadustega inimesele, näiteks kuuldeaparaati või ratastooli? Samuti on küsimusi rahastamise ja vastutuse kohta: kes peaks seda rahastama? Kui palju peaks seda rahastama? Milline ministeerium peaks selleks oma ressursse pühendama?

Tehnoloogiline lahendus vs abi erivajadusega inimesele

IT tugilahendused pakuvad laia valikut funktsioone, mis aitavad erivajadustega inimestel igapäevaelus paremini toime tulla. Nende hulka kuuluvad näiteks teksti kõneks muutmise tarkvara, ekraanilugejad ja alternatiivsed sisendseadmed. Need tööriistad võivad parandada erivajadustega inimeste juurdepääsu arvutitele ja Internetile, aidates neil iseseisvalt töötada, õppida ja suhelda.

Siiski on oluline eristada IT-tugilahendusi traditsioonilistest tehnoloogiatest. Nende tehnoloogiate abil saavad erivajadustega inimesed ületada barjäärid, mis takistavad neil tehnoloogiat tavakasutajatega sarnaselt kasutada. Seega on neil pigem erivajadustega inimeste abistamise kui traditsioonilise tehnoloogilise lahenduse tunnused.

Finantseerimine

IT-tugilahenduste ostmine ja juurutamine on kulukas protsess. Paljud lahendused on kallid ning nõuavad pidevat hooldust ja uuendamist. Tekib küsimus, kes peaks seda rahastama. Kas see vastutus peaks olema sotsiaal-, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil või mõnel muul ministeeriumil?

Mitmed riigid on juba rakendanud edukaid programme IT-tugilahenduste rahastamiseks ja pakkumiseks. Näiteks Ühendkuningriigis pakub Assistive Technology Fund rahalist abi erivajadustega inimestele tehnoloogia soetamiseks. Soomes rahastab Valtioneuvosto IT-tugilahenduste väljatöötamist ja levitamist.

IT-tugilahendused on erivajadustega inimeste jaoks hindamatud. Need aitavad neil ületada tõkked, mis ei lase neil kasutada tehnoloogiat samamoodi nagu tavakasutajaid. Samas on oluline vaadelda neid lahendusi mitte kui traditsioonilisi tehnoloogilisi lahendusi, vaid kui erivajadustega inimeste abistamist. Seetõttu peaks nende soetamise ja paigutamise rahastamine saama ühiskondlik-poliitilise tegevuse teemaks. Oluline on õppida teiste riikide kogemustest ja rakendada Eesti parimaid praktikaid, et tagada erivajadustega inimestele võrdne juurdepääs tehnoloogiale.

Koos töötades saame luua Eestis ühiskonna, kus kõigil inimestel on võrdne võimalus tehnoloogiat kasutada ja oma täit potentsiaali realiseerida.